Õnnitlused Tarmole järjekordse Haanja100 miilisõidu võidu puhul.
100 km sõidul oli meie parim Alar 14 ning sellega ka oma vanuseklassi võitja.
Tulemused siin.
Külli Leola pildid siin.
Allpool põhjalik kokkuvõte võitja enda sulest.

Viimased sekundid üllatasid täiega. Ma olin kindel, et leedukas tõmbab mulle mütsi pähe, sest polnud ta ju kogu sõidu jooksul kordagi tööd teinud. Igal võimalusel peitis end kellegi taha. Kui keegi toitlustuspunkti läks ja liidritest maha jäi, siis lasi ta ennast mõnuga järgi vedada.
Kui kogu looga algusesse tulla, siis veel 8 päeva enne starti olin kindel, et selle sõidu võidab keegi peale minu. (Olin terve juuni ja osa juulist praktiliselt voodis ja konksuga plaat, mis rangluule paigaldatud on, ei lase magada ja kätt igas suunas liigutada. Aga doktor Rips teadis, et minusugust pudelis kinni ei hoia ja nii on paigaldatud metallplaat just nii tehtud, et ka veidi suurema prohmaka korral killustunud rangluu ja selle sidemad ühte tükki jääks. Kurb on see, et see konks mu abaluu all, ei lase öösel magada. Õnneks ratast sõita laseb :)) 7 päeva enne H100 toimunud Tartu rattamaraton näitas, et kannatada ma suudan ja see süstis sisse väikese mandrossi, et äkki ikka suudan võitu kaitsta. Kuigi olin ise suht rahulik ja teadsin, et mitte võites on mul vähemalt mingi vabandus, siis õhtuti magama minnes käis ikka rada silmade eest läbi. Kummaline, aga ma suudan mõttes kogu trassi silmade eest läbi lasta ja see on koduraja puhul minu eelis.
Aga nüüd starti.
Kohe stardikoridoris tekkis probleem, sest kohtunikud ei näinud minu gps anduri signaali. Ei saanudki näha, sest see vedeles kodus 🙂 Taustatiim sai käsu enne Palometsa teeületust veel Koreli tänavas ära käia.
Stardist läksime ettevaatliku tempoga minema, sest pikk sõit oli ju ees. Juri Molev, kes eelmisel õhtul õnnetult oma rattaraamist ilma jäi ja olude sunnil minu Scale RC metsa jalutama viis, tegi mõned minutid ees tööd ja see andis veidi puhkust. Tarmo Neemela jõudis just küsida, et mitu korda ma raja läbi sõitnud olen, kui teeotsast pea-aegu mööda panime. Ainuke koht saekaatri kandis oli mul läbimata. Olin jah 1 korra raja läbinud, aga juurikad teavad mind ja mina neid 🙂
Kulgesin ees kuni Kütioru matkarajal esimesel laskumisel tagajooksus mingi raks käis ja kiiremal pöördel kõks-kõks kuulda oli. Jõudsin mõelda, et kodar läks. Andsin ratta Molevi kätte ja seal küljes oli ka varujooks, mis oleks paari kilomeetri pärast võtta olnud, aga õnneks olin mingi roika kodarate vahele saanud ja väikese peatuse järel sain selle kätte. Nüüd oli vaja tegeleda sellega, et tuules puhanud härjad kinni püüda. Õnneks suutsin Kütioru suusakeskuseks kogu 6 liikmelise seltskonna kätte saada ja suusakeskusest lahkudes asusin taas ette vägesid juhatama. Ilmselt sobis mu tempo kõikidele ja nii ei roninud keegi ette tööd rügama. Mind see ei seganud ja sõit jätkus.
Vällamäe eel käis seljataga pedaalide klõbistamine ja tõusul Vällale oli kuulda ka leeduka häälekat protesteerimist. Ju keegi koperdas juurikatel ja segas tema kulgemist. Jätkasin ronimist ja kuna juurikad olid sõbralikud, siis sain tippu ilma kõndimata. All selgus, et Karel Kruuser oli maha jäänud ja nii oli meid 5. Tõusud olid üldse sõbralikud, sest vana hea mõrvaritõus lubas mind sadulas üles, samas, kui teised taga jalutasid. Väike vahe tuli sisse ja Plaksi toitlustuspunkt lisas veel segadust. Siiski oli paari kilomeetri pärast viisik jälle koos.
Ühel hetkel tundus, et leedukatel on lebo päev tulemas, sest mets kajas, kui nad juttu vadistasid. Mina pingutuse pealt nii vabalt juttu ei vesta. Aga paari mudamülka järel, kui võõramaalased maha jäid, enam jutuvada tagant ei tulnud. Kohe oli tunda, et eestlased panid seljad kokku. Tarmo Neemela läks ette ja kolmekesi läks karussell käima. Seda aga kauaks ei jagunud, sest leedukad imesid end ikka järgi. Jõudsime oma esimeselt lisapoognalt tagasi, kui ühel järsul kraavi laskumisel oli vaja jalastuda ja mul libisesid jalad alt. Haige käsi oli rattal ja see tõmmati jõuga üles( paigaldatud plaat pitsub õlaliigese vahele ja teeb metsikut valu). Hetkega oli valu nii suur, et pilt tahtis eest minna. Õnneks seltskond andis aega ja mõnesaja meetri pärast valu taandus. Kusagil kadus tagant üks leedukas ja nii jäi meid järgi 4.
Esimest korda Jürihani orgu jõudes ja sealt tõustes jäi maha Tarmo. Hiljem kuulsin, et ta oli mingit kändu tabanud ja see lõi nii rütmist ära, et lihtsalt enam järgi ei saanud. Ööbikuorus saime kätte ka liba liidrid, kes esimese 14km lisapoogna kogemata vahele jätsid (oli kuulda, et nad tegid selle hiljem ikka ära).
Meie tallasime mööda süütuid radasid edasi, kus iga meetri läbimiseks tuli tohutut vaeva näha, sest rattarehvid seda heina veel puutunud polnud.
Enne Saunamaa TP-d lubasin küll Aigar Rajale, et kohe näeb ta elusuuruses Šhrek-i, aga õemeest polnud väravas ja nii jäi muhe nali saamata ( kes Von-i teavad, siis sarnanus on täiesti olemas 🙂 )
Kuni “massimõrvari” laskumiseni mingeid eredaid mälestusi pole. Siis juhtus esmakordselt see, et pidin laskumisel külje maha panema. Ilmselt olid jalutajad laskumise nii ära tallanud, et minu esiratas sattus sellest pudrust segadusse ja lenks läks käest. Kukkusin küll haige õla peale, aga väga leebelt. Jäin rajale risti ja teised kihutasid paremalt alla. Kuigi see pool oli eelnevalt vihmaveega ära uhutud, siis olid jalutajad kõik ära silunud ja nõlv oli täitsa sõidetav. Mina pidin nüüd mõned kilomeetrid tegelema, et esimesed kaks kätte saada. Õnneks Aigar vedas ja punni põhja ei pannud, sain ilusti järgi.
Hallimäele tõustes, ütles Aigar, et ta läheb toitlustuspunkti ja enam leedukat järgi ei vea. “Mine jäta võit Eestisse”: jäi veel kõlama. Ilmselt hammustas leedukas meie jutuajamise läbi ja peatust ei teinudki. Mõtlesin korraks, et ootan Aigarit, aga see oleks olukorra veel segasemaks muutnud. Jäin mitmel korral pea-aegu seisma, aga mööda ta ei läinud, tee või tõrva. Korra oli lahe olukord, kui ees sõitev Jõelähtme singli rattur Ago, nähes, et ma tagant lähenen, tõmbas rajalt kõrvale ja minu möödumise järel vajus rajale tagasi, otse leeduka ette. Sealt tuli kohe: bljät! Ja siis Ago kostitas teda oma slaavikeelse sõimuga. Süda laulis pikalt pärast seda ja see nali jätkus ka veel aftekal.
Miski ei viidanud sellele, et ma ta oma tuulest maha raputada suudan, aga Saunamas TPs, kus Shrek-i ikka polnud, läks ta tankima ja siis ma keerasin veidi peale. Seljatagune oli tühi ja liikumine tundus veidi kiirem, peas hakkasid juba liikuma mõtted kuuendast võidust. Taustajõud olid Haanjas ja andsin neile uued juhised minna Jaanimäele, et saaksin vaheaja, mis seljataga toimub. Paraku läks taevatrepil kahest 100 km sõitvast konkurendist möödudes nii kehvasti, et aega läks mitukümmend sekundit kaduma. Ja kui ühest mülkast läbi sõites mu lemmiktrajektooril naisterahvas ees seisis ja ma pooleldi mudasse maandusid, siis sealt välja ronides oli leedukas jälle kohal. Nagu ma kardaks oma seljataguse pärastst 🙂
Nüüd oli selge, et sellise jõulise järgi tulemisega peab toorest paagis olema ja mul pole lootustki, aga igaks juhuks alla ei andnud. Kuna minu Scott Spark RC andis raputaval rajaosal kehale veidi puhkust ja lubas tegeleda vaid väntamisega, siis leedukas pidi oma hardtailil pidevalt tööd tegama. Nii lasin kruusal veidi varuga ja mujal keerasin veidi peale.
Peale Andsuka downkilli Kuradimäele ronides kuulsin viimase nuki peal midagi ohke taolist ja see andis lootust, et äkki tal on ka mingid probleemid. Kubija rullirajale jõudes oli kõik endine, mina ees ja tema tuules. Mingi Rakke tüüp, kes sõitis 100km sõitu, hakkas meiega lõppu tegema ja see andis mulle paar sekundit puhkust, aga kuna ma teda lõpuheitlusesse kaasata ei soovinud, siis jätsime ta esimesel tõusul maha. Ootasin igal hetkel, et nüüd ta spurdib ja tuleb hakata tegelema krambiohus jalgadega olukorra lappimisega, aga asfaldilt juurikatele sain ees ja siin oli Spark jälle edus. Vajutasin kogu sahvri tühjaks ja metsast välja tulles tõusin püsti. Tütar ütles hiljem, et leedukas tõusis ka, aga istus maha ja tuulde ta jäigi. Lõpp hea, kõik hea.
Ivo Põld sai õhtul oma Rattalaadal ostetud kitarriloo kätte ja Nukker kukeke ei pidanud ka üksi lugulaulu vestma. Statoil müüs mulle kabanossi ja capuccino ning Viljandis nähti mind pühapäeval cyclocrossi võistlustel. Elu on ikka seiklus